Nimesaamislugu

Oli ilus kevadpäev, päike paistis ja lilled lõhnasid. Lepatriinuemal aga paistis päikesest ja lilledest lausa ükskõik olevat. Nukral meelel kõndis ta pargiteel, kolm kilkavat tüdrukutirtsu sabas.

”Tere toredat hommikut!” kuulis ta järsku sõbralikku tervitust. See oli Tammeemand – märkamatult oli Lepatriinuema juba temani jõudnud. “Tere-tere!“ vastas ta kurvalt.

”Miks sa nii nukker oled?” küsis Tammeemand kui lepatriinutüdrukud ta tõrukestega mängima olid läinud.

“Nukraks teeb mind see, et pean tagasi tööle minema – vaja putukarahvale uusi kleite ja pükse õmmelda, aga lapsukesi pole mitte kellegi hoolde jätta.”

“Tean , mida sa mõtled,” lausus Tammeemand, “mulgi seisab varsti ees aeg, mil pean oma valvuritööga jätkama, kuid mudilasi omapäi koju jätta ei saa”

Kõrvalolevas tiigis elav Kalaemagi sekkus ümbritsevate jutusse: “ Minu pojad vajaksid jälle hädasti teiste omasuguste seltsi – kodus minuga koos olles on neil ikkagi igav, ükskõik kui põnevaid mänge ma välja ei mõtleks. “Ja ega ise teagi neid mänge kuigi palju” kiitis Konnaisa Kalaemale takka.

Peagi oli Tammeemanda ümber kogunenud palju pargis jalutanud titemammasid ja -papasid. Kõigil neil oli üks mure – kuidas leida lapsukestele oma tööloleku ajaks sobiv hoiukoht.

“Aga teate, võiks teha nii, nagu ma olen kuulnud, et inimeseloomad teevad,” tuli Pardimammal hiilgav mõte. Oli ta ju omal linnas elanud ja alles hiljuti sealsest kärast ja vingust tüdinult maale kolinud, et siinses puhtas looduses oma pojad üles kasvatada.

“Mida sa silmas pead?” küsisid teised uudishimulikult.

“Olen kuulnud, et kui inimeseemadel on tarvis tööle minna, siis viivad nad oma lapsed päikesetõusul ühte majja kokku, kus siis nende eest hoolitsetakse, neid õpetatakse ja kasvatatakse. Õhtul, kui päike loojub, viivad vanemad lapsed jälle koju tagasi. Seda kohta kutsuvad nad lasteaiaks”

“Lasteaiaks!” imestasid teised.

“Justkui lillede kasvatamise aed,” naeris Mesilaseema, “ainult, et seal ei kasvatata mitte lilli, vaid hoopis lapsi!” “Just-just,” kiitis Pardimamma..

“See on küll tore mõte – meiegi võiks sellise lasteaia teha “ kiitis Sipelgaisa, “Ainult et see maja peab küll väga tugev ja kindel olema.” arvas varem ehitusega tegelenud putukas, “oh seda jooksmist ja hüppamist, kui seal on palju põngerjaid koos. Minu sipelgapojud on küll igaüks vaata et kahe eest väljas, kui jooksmiseks läheb.”

Kõik olid sellega nõus. Tammeemand arvas, et oluline on ka koht, kuhu see tugev ja kindel maja ehitada. “Tore oleks, kui maja asuks suurtest autoteedest eemal ning ümber oleks palju muru ja puid, õhku ja päikest. Minu tõrukesed tüdivad tubastest mängudest õige pea ja soovivad siis ikka väljas, puhtas maaõhus möllata”

“Õige ta on,” leidsid teisedki emad-isad.

“Mina mõtlen, et väike selge veekogu ei teeks lasteaiale paha,” hõikas Kalaema tiigist.

“Inimeselastel olevat sageli lausa majas sees tiik või järv, mida nemad peenelt basseiniks kutsuvad. Seal saavad nad siis aasta läbi soojas vees sulistada,” teadis Pardimamma pajatada.

“Meie lasteaiaski võiks selline imeasi olla,” kiitis nüüd ka Konnaema Kalaisaga koos.

“Vesi on tore asi jah. Ega minugi lapsed vett põlga. Nad oskavad juba lausa sukelduda, kuigi ise on alles nii tillukesed” uhkeldas Pardimamma. ”Ja kui ilusti nad veel laulavad. Meie lasteaias võiks lisaks ujumisele ka laulmist õpetada” arvas ta.

“Ja joonistamist!”
“Ja võimlemist!”
“Ja lugemist!”
“Ja meisterdamist!”
“Ja teistega koos mängimist!” sattusid emad-isad hoogu.

“Aga kes neid lapsi seal inimeseloomade lasteaias hoiab. Kas iga isa ja ema vaatab kordamööda teistegi põngerjaid ?” küsis tasane Tammeemand.

“Ei, loomulikult mitte,” vastas Pardimamma ja selgitas: “Inimeseloomadel on selle jaoks toredad tädid, kes lausa koolis on õppinud, kuidas lastega ilusti ümber käia, millised mängud lastele kõige rohkem meeldivad, kuidas kenasti joonistamist ja lugemist, laulmist ja võimlemist lastele õpetada.”

“See on küll vahva, aga kust sellist tädi meie lasteaeda saada?” olid vanemad nõutud.

“Olen kuulnud, et putukarahvalgi on selline Kasvatajate ja Õpetajate Kool olemas. Sääsepreili on seda kooli just lõpetamas ja otsib kohta, kus end proovile panna. Vaat tema on nooruslik ja naksakas, oskab iga lapsega ühise keele leida,” teadis Mesilaseema rääkida.

“Jah, meie kasvatajad peaksid jõudma ikka mudilastega sammu pidada, nendega koos mängida, joosta ja hüpata,” kiitsid teisedki vanemad.

Sellega oli asi siis otsustatud. Sipelgaisa lubas hommepäev ehitusega peale hakata, Mesilaseema pidi Sääsepreiliga rääkima, Lepatriinuema lubas uuele majale kardinad õmmelda ja Konnaisa mängväljaku ning muru rajada.“Aga kuidas me oma lasteaeda kutsuma hakkame?” küsis äkki Pardimamma, “Inimeseloomade lasteaedadel on alati nimed!”

Küll pakuti erinevaid nimesid, kuid ükski neist ei tundunud õige olevat.

“Las ta saab nimeks “Päikeseratas,” arvas Tammeemand. ”Kui lapsed lähevad sinna päikesetõusul ja tulevad koju päikeseloojangul oleks see vist sobilik küll,” lisas ta selgituseks. Sellega olid kõik nõus.